Sõjalis-sportlike võistluste meditsiiniülesannetest

Enne meditsiinipunkti minemist võiks valida juhi, kes organiseerib ülesande läbiviimist. Juht on see, kes suunab tiimikaaslasi tegutsema, nt sündmuskohta läbi otsima. Selle võrra on vähem teadmatut sagimist, kus ei teata, kes kus on, mida teha ja kes mida teeb. Ühesõnaga väldib segadust.

Nii, olete jõudnud ülesande lahendamiseni. Mida teha?

1. Hinnake olukorda! Mis on juhtunud? Mis liiki õnnetus?
Selle juures on oluline jälgida oma ohutust, nt kui autol mootor töötab, võta süüde välja.

2. Selgitage kannatanutelt küsides, mis juhtus ja kui palju on kannatanuid.
See punkt unustatakse üsna sageli ära, kuigi see on ülimalt oluline, sest kui ei küsita, siis tihti jääb keegi kannatanutest kadunuks ja ülesanne võidakse lugeda ebaõnnestunuks. Legendis on alati vähemalt üks inimene, kes teab anda infot õnnetuse kohta ja kannatajate täpset arvu. Sellega seoses tuleb alati läbi otsida kogu territoorium, kus ülesanne toimub. Sageli peidetakse keegi ära.

3. Läbiotsimise käigus valige koht, kuhu moodustada kogunemispunkt (kui seda nõutakse), hinnake kannatanute seisundit ning hakake neid transportima.
Läbiotsimist ei pea kogu tiim korraga tegema. Võib teha nii, et üks inimene otsib ala läbi ja teatab teistele, kes kus on. Kui on otsene oht (seda tavaliselt ütleb hindaja), siis tuleb kannatanud võimalikult kiiresti ohtlikult alalt minema trasportida, ükskõik mis vahenditega. Kui otsest ohtu pole, siis võib väheke rahulikumalt tegutseda. Tavaliselt on ülesannetes ka üks n-ö paanika-jaanika, kes segab abistajaid. Temaga tuleks rahulikult kõnelda, rahustada. Talt võib saada infot, mis on juhtunud ja palju kannatanuid on. Samuti võib teda appi kutsuda. Paanika-jaanikast veel nii palju, et nt 2007 aasta Ernal oli üks pereisa, kes kaitses aktiivselt oma peret ja tundus ohtlikuna. Kui sellised „ärritajad” on ülesandes, siis nendega tuleb lihtsalt rahulikult rääkida, et viite nad ohutusse kohta jms. See võib küll veidi aega võtta, kuid kindlasti ei tohiks ärrituda ja vägivalda kasutada. Rahumeelsete läbirääkimistega tulevad nad lõpuks teiega kaasa. Kui on vaja kogunemispunkt moodustada, siis ka nemad tuleb sinna viia. Transportimine peaks käima vigastuste järgi: raskemate vigastustega esimesena, kergematena teisena, vigastusteta kolmandana.

4. Helistamine häirekeskusesse (112).
Helistamine võiks toimuda transportimise ja esmaabi andmise vahepeal, sest siis on parem ülevaade toimunust. Loomulikult võib helistada ka varem. Häirekeskusele anda infot, kus toimus õnnetus, mis õnnetus, kui palju kannatanuid, mis vigastused, kes helistab. Vahepeal võib häirekeskussesse uuesti helistada, kui on saadud täiendavat infot õnnetuse kohta. Nt kohe, kui jõutakse sündmuskohale, helistatakse, et siin on juhtunud selline õnnetus, saatke abi. Mõne aja pärast, kui on rohkem infot, helistatakse uuesti ja täpsustatakse, kui palju kannatanuid, mis vigastused jne.

5. Esmaabi andmine.
Kui on raskemate vigastustega inimesed nt kogumispunkti viidud, siis tuleb neile kohe abi anda. Hea oleks juhil öelda, kes jääb kogunemispunkti vigastatutega tegelema seniks, kuni teised kannatanud on ka sinna toodud. Kui kõik kannatanud on ühes kohas, saab kogu tiim abistamisega tegeleda. Väike meelespea: esimesena keerake teadvuseta kannatanu külili, sest selle aja jooksul, kui teisi abistate, võib ta lämbuda. Mainiksin ka selle ära, et üsna palju jäetakse õnnetuspaigale n-ö eksitavaid asju, nt kepid, toikad jms. Vältige nende kasutamist, sest toigastega püütakse teid eksitada. Teisisõnu unustage ära lahastamine. Seda enam ei tehta.

Annaksin ka mõned pidepunktid abistamise kohta:
-Kui kannatanu ei hinga, pulss puudub, siis elusta.
-Sulge suured välised verejooksud.
-Teadvuseta kannatanu keera stabiilsesse küliliasendisse. Kui ülesanne on sellises kohas, kus võib arvata, et tegu on kukkumistega vms, siis tuleks kannatanu keerata külili kahe inimese abiga, sest võib olla selgroovigastuse oht.
-Jälgida šoki tekkimist, panna kannatanu selili ja tõsta tema jalad kehast kõrgemale (šokiasend).
-Kõik kannatanud tuleb soojalt katta. Kui vähegi võimalik, pange ka kannatanute alla midagi sooja.
-Abi saabumiseni aeg-ajalt kontrollida kannatanute seisundit (elutähtsaid funktsioone), nendega kõnelda, rahustada.

Ja oletegi edukalt läbinud meditsiinipunkti!
Kui on sellealaseid küsimusi, siis kirjutage

Fotod: Martin Lehari ja Mirjam Luik