Tallinna naised metsas mõttetalgutel

Tallinna naised metsas mõttetalgutel

Ühe nädalavahetuse jooksul jõuab grupp niivõrd ägedaid naisi kamba peale korda saata uskumatult palju, näiteks tegime meie ära kõik selle: leidsime uusi toredaid tuttavaid; arutasime Tallinna ringkonna aastaplaani 2023 aastaks, muuhulgas loosisime välja konkreetsete sündmuste korraldamisel koostööd tegema hakkavad jaoskondade tandemid; pidasime ajurünnakuid sellistel teemadel nagu „kuidas ja millal tuleva aasta sündmusi korraldada“, „kuidas organisatsiooni uusi liikmeid paremini kaasata“, „kuidas vältida aktiivsete juhtide läbipõlemist ja hoogustada nende juurdekasvu“; saime teada, milliseid infopärleid võib leida Naiskodukaitse siseveebist; õppisime, kuidas navigeerida Iliase veebikeskkonnas nagu proff, luues ja hallates tabeleid, eeskätt liikmete tegemiste kaardistamiseks sobivaid andmebaase (hakates muuhulgas aduma, et Iliase võimalused on peaaegu lõputud – seal on võimalik luua isegi taskuhäälinguid ja pidada videokohtumisi); jagasime "vaba mikrofoni" stiilis fakte ja muud põnevat infot selle kohta, mis on aktuaalne Tallinna ringkonna erinevates jaoskondades ning erialagruppides (näiteks: mitmed jaoskonnad on sel aastal oma liikmete arvu kahekordistanud; ka vastloodud Naiskodukaitse Brüsseli jaoskond kuulub Tallinna ringkonna alla ning baasväljaõpet tuleb selle liikmetel käia läbimas siiski Eestis); kuulasime Valdur Mikitat rääkimas eestlastest kui metsa- (või õigemini nüüd juba pigem raba)rahvast, kes mõistab ussisõnu paremini kui ükski teine rahvas, sööb tõsimeeli sireliõisi, et saada õnnelikuks ning usub, et liblika värvi järgi saab ennustada eeloleva suve olemust ja kelle lemmiktegevuseks on puude riita ladumine, üheks kõige eluohtlikumaks hobiks aga seenelkäimine (sest oma seenekohti varjavat eestlased erakordse kiivusega, millega aga paratamatult kaasneb risk, et metsa ära eksinu otsijatel pole õrna aimugi, millises salapärases padrikus ta ringi konnata võib); hankisime endale Valduri uue raamatu autogrammiga eksemplarid ning asusime neid juba ka lugema; voolisime puust lusikaid (olles igaks juhuks kodust kaasa vedanud puutöövarustuse); kudusime advendikalendri jaoks miniatuurseid kampsuneid, millest igaüks mahutaks parajasti ära ühe keskmise suurusega kommi (sest „rege rauta suvel“); tegime (imeilusaid, romantilise välimusega ja magusalt lõhnavaid) saunavihtasid, käisime saunas ja ujusime jões; lihvisime nõrkemiseni (ent siiski vankumatu järjekindlusega) oma meisterlikkust discgolf ’is; suhtlesime kaasa tulnud isiklike ja/või organisatsioonikaaslaste lastega ning leidsime neile loovaid ja huvitavaid tegevusi (lapsed on ju elu õied ja ühtlasi elu loomulik osa ning on üldiselt alati koos oma emadega Naiskodukaitse üritustele oodatud); jne Jah, see kõik mahub ühte hästi veedetud nädalavahetusse, kui ollakse naised, kes suudavad mõelda raamidest väljaspool ja kelle jaoks ei eksisteeri lahendamatuid olukordi 13. ja 14. augustil veetsid ligikaudu 20 Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhti vaimuvirgutava ja tegusa nädalalõpu Harjumaal Jõeääre puhkekeskuses, mis asub, nagu nimigi lubab eeldada, jõe ääres, pealegi mõnusa metsa sees.

Tallinna naised metsas mõttetalgutel