Suurepäraselt veedetud aeg Valgel laeval

Eelnevalt olin andud Malvele lubaduse Valge laev 2011 võistlusel osalemiseks ilma selle kohta täpsemalt uurimata. Sõna tuleb ju pidada, vaatamata hirmutavale jutule öösel mööda metsa jooksmisest.

Ma ei tea kuidas teistel, aga minul oli hinges kerge ärevus, kui laupäeval hommikul kell 05.00 paiku Läänemaale teele asusime. Heas seltskonnas sujus aga sõit kiiresti ja juba olimegi stardiks valmistumas: varustuse kontroll, mõned poseerimised ajaloo tarbeks, kaart kätte ja rajale. Enne starti viskasime nalja kergelt riides oleva Egle üle. Arvasime, et küllap külm ta juba raja alguses ära võtab. Kuid selgus, et tegemist oli meist tunduvalt kogenuma ja ettenägelikuma võistlejaga. Juba esimeses kontrollpunktis pidime hakkama ülearuseid riidekihte seljast maha ajama. Samal ajal oli aga Eglel vaid parajalt soe. Seega, kogemus maksab.

Võistluse algfaasis oli mu samm pikk, astumine kiire ja meeleolu optimistlik. Mida kilomeeter edasi, seda raskemaks olemine muutus. Tundus, et vormi asemel olen selga ajanud mingi jäiga skafandri, mis takistab iga liigutust. Lisaks oli kaasas relv ja muu varustus. Nii muutuski minu sammumine ikka töntsimaks ja sammuke lühemaks.
Jõudsime kuuendasse kontrollpunkti. Ise ma lootsin, et küllap me varsti lõppu jõuame. Kuid oh häda! Selgus, et ees on ootamas veel neli kontrollpunkti ja seitseteist kilomeetrit. Appi! Ja kell oli juba 23.00 paiku. Meeleolu hakkas langema. Sada mõtet keerles peas: mis häda mul oli siia ronida, kas kodus ei märka olla, rohkem ennast sellise supi sisse ei sega...
Minu mõttelõnga katkestas meie teele ette jäänud oja. Kuna kaart näitas, et kurss on õige, pidime kuidagi selle veekogu ületama. Kõige osavam ja julgem veetõkke ületaja meie seast oli Ele. Ta näitas meile ette õige stiili ja kuna üle vee oli vaja pääseda, hakkasid teised teda jäljendades üle vee liikuma. Mina arvasin küll, et ega ma kuivana sellest ojast üle ei pääse. Harjutasin ennast juba mõttega, et ülejäänud teekond tuleb mul märjana läbida. Kuid endalegi üllatuseks, võideldes hirmudega ja seades jalga jala ette, olingi äkki teisel kaldal. Hurraa, hurraa, hakkama sain! Kuid ega siis pikalt võidutseda ei lastud, sest vaenlane ei maga.

Ei mäletagi enam, mitmendal kilomeetril see oli, kuid see oli minu raskeim hetk sellel võistlusel. Tundsin, et no kuidagi ei jaksa enam. Hingata oli raske, jalad ei tahtnud kanda, pilt tahtis vägisi eest kaduda ja minna oli veel tohutult palju. Ütlesin siis tüdrukutele: „Kuulge, mul on paganama raske hingata, ma ei jaksa enam ja ma katkestan!“ Aga no kus sa sellega. Ei antud mulle seda võimalust. Ele rabas oma kätte minu automaadi Galil, Malve lasi mul rakmerihmad lõdvemaks ja nii ma marssisingi „vapralt“ edasi. Ees ootavas kontrollpunktis sai minu ülesandeks oma hingamine korda saada. Ja kuna ma olin omadega ikka päris läbi, siis kahjuks ei suutnud ma viimasteski kontrollpunktides oma kaaslastele suurt abiks olla. Puht südamlikud vabandused sellepärast oma kaasalaste ees.

Aga vaatamata kõigile raskustele lõpetasime võistluse kõik koos ja see oli tõesti ülev tunne. Juba bussiga kodu poole loksudes avastasin end ootamatult mõttelt, et polnudki väga hull... Ja kui järgmine kord kutsutakse, siis miks mitte uuesti proovida. Vaatamata raskustele läbisime ettenähtud rajal umbes 50 kilomeetrit; käisime saunas, kus vihtlesime ja võtsime leili 58 kraadises kuumuses ning pesime külma veega; sain tunda tõelist meeskonna tunnet ja saavutasime patrullvõistlusel viienda koha. Ja selleks kõigeks kulus ainult 17 tundi. Kas pole suurepäraselt veedetud aeg?
Lõpetuseks tahan südamest tänada oma tiimikaaslasi- Elet, Malvet ja Eglet. Olite kõik mulle suureks toeks ja abiks sellel katsumusterohkel rajal. Igal sammul tundsin teie toetust. Ilma teie abita oleks minul see võistlus igatahes pooleli jäänud. Suur tänu teile tüdrukud!