Naiskodukaitsjate öine rännak Pillapalus

Kohale jõudsime kella 6 paiku õhtul ja ees ootas meid Pirjo Land, kes on varemgi taolisi üritusi korraldanud, eesmärgiga tublide naiskodukaitsjate orienteerumisoskusi testida. Väljas juba hämardus…

Kõigepealt toimus kogunemine, paaride määramine ja kompasside jagamine. Oluliseks osutus, et kaks kogenematut rändajat kokku ei satuks, sest pimedast metsast eksinuid otsida on üpris keeruline. Kuigi teisest küljest oleks ekstreemne kogemus ka kasuks tulnud. Pirjo õpetas oskamatud asimuuti määrama ning pärast söögi jagamist võis seiklus alata. Rajale mindi paari kaupa, õues oli selleks hetkeks pime.

Punkte märgiti kaardile 5, kuid lisaks tuli kaks punkti koordinaatide järgi kätte saada. Mõnes kohas ulatusid lumehanged üle põlve, kuid see tegigi raja, eriti esmakordselt orienteerujate jaoks, meeliköitvamaks.  Kuigi tee peal liikumine kulges probleemideta, oli lumise põllul eesmärgi poole rühkimine keeruline ning võhmalevõttev, mis vastureaktsioonina tõi naeratuse huulile, sest kes ütles, et elu peab lihtne olema! See oli hea võimalus end proovile panna ja hirmudele vastu astuda (kui neid muidugi olema juhtus). Julgemad läbisid punktide vahelise maa läbi kottpimeda metsa asimuudi järgi, teised valisid pikema, kuid kindlama tee- väärilise kogemuse võrra rikkamaks said kõik. Ring ise oli umbes 11-12 km pikk ning selle läbimiseks kulus veidi üle 3 tunni.